Esimene kodutöö: positivism

=>
Tegemist on esimese kodutööga aines "Sissejuatus semiootika uurimismeetoditesse FLSE.00.225"
Ülesanne on võrrelda post positivismi positivismiga ning leida emmas-kummas koht ka semiootikale.
Allikas on Anne B. Ryani tekst "Post-positivist approaches to research"

Esmalt tuleks vist teada, mis on mis, siis oleks lihtsam ka võrrelda. Toon järgnevalt välja kummagile mõttevoolule iseloomulikud jooned.

Positivistlikku uurimismeetodit iseloomustab eelkõige objektiivsus. Ryan kirjutab, et humanitaarteadustes läbiviidavad uurimistööd peavad olema vabad uurija isiklikest väärtushinnangutest, kirgedest ja poliitilistest vaadetest või ideoloogiatest. Mingi teema või valdkonna mõistmine tuleneb vaid vaatluste ning katsete tulemusel. 
   Positivistlike oletuste rohkus uurimistöös toob endaga kaasa vähemalt kaks tagajärge. Esiteks võib see panna uurija uskuma, et kui uurimistööd "õigesti" teha siis tulemus on mingi sotsiaalse või psühholoogilise nähtuse täielik mõistmine kausaalses plaanis. Täielik mõistmine tähendab siinkohal seda, et konkreetset nähtust, selle põhjuseid on võimalik täies mahus kontrollida ja tagajärgi on võimalik lõpuni ette näha. Nõnda võiks tekkida teadus mida Ryan nimetab tabavalt "Science of society". 
   Selline kirjeldus meenutab mulle tahtmatult seriaali "vang number kuus"
kus toimis taoline ennustamise mehhanism, tegemist oli väga väikese kollektiiviga, kes elas täielikult kontrollitud keskkonnas, väikeses (tehis)külas. Miks see mulle meenus oli sellepärast, et külas oli keskne arvuti, mis ennustas ette iga indiviidi käitumist ning joonistas tegelaste vahele teatud maatrikseid, ennustades ja arvutades üsna täpselt, mitte ainult seda, mida mingi tegelane tegema hakkab vaid ka seda, mis erinevate tegelaste vahel juhtuma hakkab. tegemist oli  informatsiooniga hoomamatutes kogustes, kõik detailid nagu näiteks dialoogid inimeste vahel ning aastate pikkuse jälgimise käigus tehtud tähelepanekud olid kogutud ning paigutatud arvutisse, mis selle põhjal järeldusi tegi.
    Nagu hiljem uuesti selgub, on selline viis midagi uurida positivistlik.

Post-positivistlikku uurimismeetodit iseloomustab Ryani järgi laiahaardelisus. Tegemist ei tohiks seega siis olla kitsa uurimisvaldkonnaga.Oluline on ka teooria ja praktika koostöö, toeeriat ei tohiks nimelt ignoreerida puhtalt selle pärast, et tegemist on nn kuiva infoga ja fakti kuhjaga. Ryan rõhutab veel, et äärmiselt oluline on uurija pühendumus ja motivatsioon. Viimaks tuleb välja, et post-positivstlik uurimismeetod ei ole pelgalt faktide ja informatsiooni kogumine ning töötlemine. Seega on oluline pigem elulisus ja katsed.

Post-positivistlik meetod on võrdluseks positivistlikuga palju individuaalsem, subjektiivsem ning indiviidi kesksem. teatud mõttes meenutab see mulle Jesuiitide elufilosoofiat, et tähtis on tulemus, mitte see kuidas tulemus tekib. 
   Tundub vähemalt nagu poleks uurimine enam mingi kuiv tegevus. Uurimisele vaadatakse minu meelest värske ja uuendusliku pilguga.
   Võrdluseks ka metoodika kui positivistlik meetod on vaba igasugusest isiklikust seisukohast, siis post-positivistlik meetod peab äärmiselt oluliseks ka seda, kuidas erinev info uurijat mõjutab ning suunab. Post-positivism peab objektiivsuse ja faktipõhisuse asemel oluliseks terviku hoomamist ning ilmselt ka deduktiivset analüüsi, ja järelduste tegemist. Üleüldse tundub, et siht ja suund (vähemalt sotsiaalteadustes) on inimkonna kui terviku mõistmine ning selle ühisosale või kesksele tuumale lähemale jõudmine. 

-----

"Post-positivism is not trying to substitute a more secure and firm foundation as an alternative to positivism (cf Lather, 1991: 7). Rather, it strives to ‘produce an awareness of the complexity, historical contingency and fragility of the practices that we invent to discover the truth about ourselves’ (cf Lather, 1991: 7)."

-----

Minu kriitiline pilk
Loetud tekst ärgitas mõttetööle, mille tulemusi te järgnevalt ja lühidalt lugeda võite

*Positivism ja Post-Positivism on dialoog subjektiivsuse ja objektiivsuse ning kvalitatiivsete ning kvantitatiivsete meetodite vahel
Mõlemal neist on oma head ja vead ja hukka ei tasuks kumbagi mõista. Kuigi Post-positivism ei pea objektiivsust just kuigi heaks lähenemisviisiks leian, et subjektiivsuse ning objektiivsuse vahel (ja ka igalpool mujal) peab valitsema tasakaal. 
    Post-Positivismi kriitika positivismile on liigne objektiivsus. Kriitikud nimelt väidavad, et subjektiivsus ja objektiivsus samas aga ka avalik ja individuaalne teadmine on kõik ühiskonna poolt loodud. Järelikult ei eksisteeri ka mingit ülimat ja objektiivset tõde või neutraalset teadmist ega viisi kuidas selleni jõuda. 
    Pole küll kindel, kuid usun, et psühholoogid või sotsiaalteadlased on ammu ära tõestanud täieliku objektiivsuse puudumise inimmõistusest, omaltpoolt arvan, et taoline nähtus on üksikjuhtudel ehk võimalik, kuid üldiselt jääb kättesaamatuks ideaaliks, mille poole püüelda. Toon paralleeli 19. sajandi Saksa idealismist. Nimelt kirjutas Fichte üsna palju samasusprintsiibist, kuid laiemalt vaadates mina-kesksusest. Samasusprintsiibi kohaselt on kõik lausungid minast tulenevad, mina on lausa eeldus, et mingi lausung üleüldse tekiks. Ka Freud rääkis Id'st superegost ja egost ja tungidest ning ihadest, mis nendega kaasas käivad. Need kõik on paratamatult olemas igas inimeses ning seega ka igas uurijas. Ülim objektiivsus tundubki mulle seetõttu võimatu, sest see on soov eemalduda esiteks minast ning ka alateadvusest ning superegost (mis on samuti ühiskonna poolt tekitatud). 
   Võti siinkohal on äärmuslikkus. Äärmuslikkus aga ei ole hea. Objektiivsuse ja subjektiivsuse asemel oleks uurijal minu arvates vaja kainet mõistust ja kõhutunet ära tunda see, mida ja mismoodi on hetkel tarvis tegutseda (Üsna post-positivistlik seisukoht). 
   Ülo Vooglaid toonitas ühes oma ööülikooli loengus (Milleks metodoloogia) dünaamilisuse olulisust. Dünaamilisus pole aga minu arvates täiel määral omane kummagile neist. Ryan toob küll välja kvalitatiivse ja kvanitatiivse uurimismeetodi eristuse, kuid tekstist ei tulnud minu jaoks välja, et Post-positivism oleks oluliselt dünaamilisem, (tõsi ta on küll palju paindlikum) kui positivism mõlemad järgivad siiski üsna kindlaid printsiipe.
Positivism ehk traditsiooniline uurimismeetod vastavalt kvantitatiivseid meetodeid kasutades suunaga objektiivsuse ning keskse teemale. Post-Positivism vastavalt laiemale tasandile ning pigem subjektiivsusest ning new age'likult ka uurija isiklikke seisukohti arvese võttes ning kvalitatiivseid meetodeid kasutades. Kuna kumbki pole dünaamiline pole kummagil juhul tegemist ka ideaalse uurimismeetodi või suunaga. Positivism on väga hea suund loodusteaduste uurimiseks, post-positivism on sobivam sotsiaalteadustes läbi viidavateks uuringuteks. 

*Post-positivism esitab väljakutse traditsioonidele, juurutades uuenduslikke meetodeid ning lähenemisviise, on post-positivism kahtlemata väga innovaatiline, kuid tekib küsimus, kas post-positivistliku lähenemisega saab teha traditsioonilises mõttes teadust? Et sellele vastata tuleks ilmselt oma vaateid ja väärtushinnanguid korrigeerida ning kahjuks ka mõista, et mitte igasugust teadust. Post-positivistlik uurimismeetod on küll ilmselt väga tõhus eelkõige sotsiaalteadustes ning vastavates uuringutes, kuid universaalsusest on asi tegelikult suhteliselt kaugel.
    Paratamatult peaks samas ka nentima, et meie tänapäevases eksponentsiaalse tempoga arenevas ning muutuvas maailmas ei olegi mõtet ühe seisukoha juurde kauemaks jääda, sest teadus ja ka kõik muu lihtsalt areneb niivõrd kiiresti, et see, mis on täna ei pruugi homme enam kehtida. Seega tekib küsimus kas traditsioone on üldse enam vaja? Ühestküljest tähendab traditsioon sissetöötatud, väljakujunenud ning toimivat meetodit. Teisalt kui pikaks ajaks jäävad püsima nüüdisajal tekkinud traditsioonid? Sellised faktorid õigustavad post-positivismi ning taoliste distsipliinide pealekasvu. 
    Post-positivism toonitab minu arvates interdistsiplinaarsust ning erinevate suuremate ning vähemate nähtuste seotussae hoomamist. Eesmärgiks on näha ja aru saada maailma komplekssusest, mõistmaks et subjektiivne ning objektiivne seisukoht on oma väärtuse poolest võrdsed, oleneb ainult kas uurija oskab seda ka näha ja kasutada. Kas ja kui kauaks sellised seisukohad püsima jäävad, või kas nad üldse kehtima hakkavad jäägu sellel korral vastamata. 

*Nagu iga kunstisuund ja koolkond peab võimule tulemiseks kukutama eelmise peab ka iga uus suund teaduses sama tegema, tehniliselt küll ei pea, kuid tihti tuleb nii välja. hetkel on uusim sõna post-positivism või nagu Ryan nimetab ekstra-positivism. Sellest maalitakse meile tekstis üsnagi positiivne ning ilus pilt. Post-positivism nagu ka mitteformaalne õpe, ning teised ultramodernsed distsipliinid on praegu pead tõstmas ning jõudu kogumas. Paratamatult leian ma samas, et tuleb aeg, kui tekib järjekordne uus suund või meetod, mis siis omakorda post-positivismi kritiseerib ning oma seisukohad lagedale toob. 
    Igas uues idees on omajagu idealismi ning uut ja innovaatilist energiat. Täpselt samad mustrid on aga korduvad, sest täpselt samamoodi suhtusid omalajal üksteisesse ratsionalism ja valgustusfilosoofia, kesk ja uusaeg, klassitsism ning romantism jne. Siin tekibki vajadus mingite kesksete ja ühendavate lülide järgi, distsipliini järgi, mis ühendaks traditsiooni ning innovatsiooni. Looks silla x'i ja y'i vahele ning oleks piisavalt dünaamiline, et kasutada ära mõlema head omadused. Lisaks peaks see distsipliin olema ka piisavalt avatud muutustele ning piisavalt tugev et püsima jääda. Tegemist on ilmselgelt semiootikaga. 

*Semiootika koht jääkski minu arvates nende kahe distsipliini vahele, ühendama uuenduslikku traditsioonilisega. Toon välja ka mõned põhjendused. Esiteks on semiootika nimetatud humanitaarteaduste katusteaduseks või vihmavarju teaduseks ja seda mitte asjatult. Teiseks hõlmab semiootiline uurimismeetod mõlemat nii kvalitatiivset, kui kvanitatiivset suunda, meie õppekavas on kohustuslikud ained. Kolmandaks ei ole semiootikal konkreetseid piire ja piiranguid ei uuritava ega uurimismetoodika osas, mis on heaks aluseks dünaamilisele ning samas adekvaatsele tulemusele. 

Tsiteerides oma kursusekaaslast Siim Peningut: "Kui kõik teadused ja distsipliinid oleks tellismüür, siis semiootika oleks mört nende vahel."

Tristan,
12.09.13
-----

PS: Kuna kodutöö tekkis üsna ootamatult, polnud mul aega teksti väga põhjalikult lugeda ning oma teksti eriti kaua viimistleda, vabandan, kui sisse on jäänud sisulisi või grammatikalisi vigu.