31.10.13
Selle sissekande ja kirjatöö aluseks on Erika Fischer-Lichte tekst "Etenduse analüüsi probleeme". Võtan endale ülesandeks pisut ja põgusalt lahata ja kommenteerida, sest teatriteema on mulle südamelähedane.
Lichte kirjutatud tekst käsitleb teatrianalüüsiga seotud probleme. Tekst on kaheosaline, esimene tutvustab semiootilisusega seotud nähtusi ja võtteid kuidas etendust analüüsida ning teine räägib fenomenoloogilisest analüüsist. Semiootiline lähenemine teatrile ei pääse Lichtel üle ega ümber baasmõistetest nagu semantika, pragmaatika, süntaktika jne. Olulised teemad mida Lichte puudutab on vaataja, mälu, taju ja etendus kui tekst.
Teksti lugedes kippusin pidevalt Lichtega vaidlema, seega annan paralleelselt sisukokkuvõttega edasi ka omi mõtteid.
Esimene küsimus, mis mul teksti lugedes tekkis ja mida Lichte otseselt välja uurida ei püüdnud, oli MIKS? Hakkasin kohe mõtlema: kelle jaoks ta selle teksti kirjutas, vaatajaid on ju erinevaid. Tekib küsimus keda ta peab oma lugejaks, sest tekst ise oli lihtne ja kergesti arusaadav. Kas Lichte teatrikülastaja on kriitik (saame me rääkida mudelvaatajast?)? On ta tädi Maali? Või teaduslike huvidega? Kes on analüüsija ja miks ta analüüsib? Vastust ta muidugi ei pakkunud aga teatrianalüüse lugedes peaks ikka ja alati seda arvesse võtma, kes ja miks kirjutab.
Lichte alustas oma teksti etenduse kaduvusega. Teatavasti on iga etendus ainukordne ja unikaalne kultuurifenomen. Samas pole see alati päris nii, mööndustega võib rääkida esimese etenduse toorusest ja teise etenduse needusest. Samas Võhiklikuma teatrikülastaja jaoks on lugu ju ikka sama. Võhik võib minna teatrisse ka kümme korda ja täpselt sama asja näha. Kõik oleneb nagu ikka vaatepunktist. Ise käisin näiteks mõni nädal tagasi vaatamas R. le Page etendust "Far side of the moon", mille kohta hiljem lugesin, et sellega on juba üle kümne aasta mööda Euroopat ringi rännatud. Kui mingit etendust on tehtud nii kaua, siis ma enam ei usu iga etenduse unikaalsusesse. Vaevalt et tuhandes ja tuhande esimene etendus üksteisest niivõrd erinesid. Professionaalsel tasemel ette kantud tükid on üldiselt üsna sarnased (Minu jaoks üks professionaalsuse kriteeriume). Samas see polnud Lichte point (vaid minu kommentaar).
Lichte jätkab, et ka publik on oluline osa etenduse sünnis. Vaidlen jälle ja ütlen et klassikalises ja professionaalses teatris ei mängi publik reaktsioon mitte mingit rolli.
Edasi räägib Lichte tajust ja sellest kuidas inimene informatsiooni omastab. Jätan neurokeemia kõrvale ja räägin hoopis info hulgast. Üldiselt on olemas kahte sorti
mise-en-scene, neid milles tegevus toimub esiplaanis või kuskil konkreetses kohas, ja need teised, kus tegevus toimub üle kogu lava, näiteks toimub esiplaanil dialoog ning taustal mingi liikumine. Hoomata neid teist-sorti stseene on tihti tõeliselt keerukas, kuid etenduse mõistmiseks tuleb näha kõike. Inimtaju on piiratud ning ei suuda keskenduda rohkem kui ühele asjale korraga (Tuletame kõik meelde seda videot kus vaatajal palutakse lugeda kokku mitu korda käib kahe tiimi vahel pall käest kätte ning lõpuks küsitakse kas te üle toa kõndivat karu nägite?). Siin tuleb mängu ka subjektiivsus, ehk siis põhjus miks mõni asi jääb meelde ja miks mõnda asja üldse nähakse. Põhjus on lihtne ja peidab end psühholoogias, inimene näeb, mõtestab ja jätab meelde neid asju millega ta on või on olnud isiklikus suhtes. Näiteks jääks mulle kui teatrikülastajale keerulisest ja mitmeplaanilisest stseenist kindlasti eelkõige meelde tühi joogiklaas laual, kui samal hommikul oleks mul sarnane klaas maha kukkunud ja katki läinud, ma oleksin kilde korjates kätte lõiganud, end sidunud, hirmust kooli hiljaks jääda kiirustanud ning kogemata lahtisesse kanalisatsioonikaevu kukkunud. Lichte mõte siinkohal on siiski see, et nii palju kui on publikut on ka erinevaid interpretatsioone ning nägemusi etendusest. Erinevus tuleb kultuurilistest, religioossetest ajaloolistest eelteadmistest, poliitilistest ja eetilistest tõekspidamistest.
"Aga kui "Trainspotting" mängibki tajutasandite vaheldumisega ja samalajal näib silmatorkavalt tihti eelistavat taju teist tasandit, ei võta sugugi iga vaataja etenduse pakutut vastu." (Lichte Lk 74)
Järgmises punktis räägib Lichte mälust. Mälu on oluline, sest analüüsi tehakse üldiselt pärast etendust. Nii naljakas kui see ka ei tundu. Lichte toob välja D. Schacteri nimetatud kolme sorti mälu: *Episoodilise, mis võimaldab meenutada kindlaid seiku (isiklikust)ajaloost.
*Semantilise, mis võimaldab mäletada läbi tähenduste ja seoste keeruka võrgu ning iseloomustab ka meie maailmatundmist.
*Protseduurilise, ehk kehamälu.
Jõuame jälle subjektiivsuseni. Inimene mäeltab ja märkab seda, mida
1) Vaja on, või tal palutakse.
2) Millega tal on isiklik suhe.
Tekstuaalsus... etendus kui tekst, selle defineerimine. Ehk neljas punkt mida Lichte teksti puhul märgata tuleks. Esmalt muidugi teksti definitsioonid, Lichte kasutab kahte. Esiteks on tekst eksplitsiitne, teiseks on tekst piiratud tervik. Nüüd läheb huvitavaks, sest näeme koos Lichtega, et etendust annab analüüsida strukturaalselt ja väga sarnaselt sellele kuidas saab analüüsida ükskõik millist teist (Kunsti)teksti. Etenduse, kui esteetilise teksti analüüsimisel tuleks vaid meeles pidada absoluutset olevikku, ehk seda et konkreetne tekst on nähtav ja vaadeldav vaid olevikus, seda miks see nii on on juba arutatud. Etenduse analüüsimiseks peaks rääkima ka keelest. Etendus kuulub suuremasse märgisüsteemi nimega teater ning tema kirjeldamiseks on olemas teatri keel, kus analoogselt kõigile teistele keeltele on grammatika ehk reeglistik üksikmärkide kombineerimiseks. Seda et selline grammatika eksisteerib Lichte küll mainib kuid ei kirjelda. Ta toob küll tekstis välja, et
"Teatrimärkidena võivad põhimõtteliselt toimida kõik materiaalsed elemendid, mis on liigitatavad järgmiste märgisüsteemide alla: Lingvistilised, paralingvistilised, miimilised, žestilised, prokseemilised, muusikalised ja mittemuusikalised mitteverbaalsed akustilised märgid, mask, soeng, kostüüm, ruumikontseptsioon, dekoratsioon, rekvisiidid ja valgustus".
kuid ei anna meile spetsiifilisi juhiseid nende märkide mõistmiseks. Ega tegelikult standardseid ja universaalse tähendusega märke ei olegi. Lichte aitab meil lihtsalt järgmine kord teatris tähenduslikku märgata. Teatri ja etenduse analüüsi puhul tuleb meeles pidada, et kuigi teatri keel on üks kasutab iga etendus seda erinevalt. Seega peab iga etenduse puhul jälgima tähendusliku ja tähenduseta suhet. Pealtnäha oluline, põrand, võib olla täiesti tähenduseta moment kogu etenduse juures. Oluline on lisaks märgi tabamisele tabada ka seda kus ja mil viisil märk realiseerub ja milliste teiste märkidega ta kombinatsioonis on. Tekib mulje et teatrimärkidest oleks justkui võimalik koostada terveid süntaktiliselt korrektseid tekste, eks ongi, kui oleks ainult ühiselt kokkulepitud tähendus, nii astuksid näitleja ja ruumi vahendusel dialoogi lavastaja dramaturg, publik ja kriitik..
Lichte on nüüdseks
pikalt kirjeldanud, seda mis on teatrimärk ja seda kuidas ta funktsioneerib,
nüüd hakkame tähendust otsima. Küll teoreetiliselt aga siiski. Tähenduse
leidmisel on Lichte kasutanud Morrise kolme märgi dimensiooni: süntaktilist,
semantilist ja pragmaatilist. Ja täpselt nii nagu need toimisid Morrisel
toimivad ned ka Lichtel.
Et märgile omistuks
tähendus on vaja vallata koode. Tunda konteksti ning tausta. Sellisel juhul
avab teatrimärk ennast vaatajale enam-vähem täielikult.
Sedasorti etenduse analüüs on performatiivne, ei uurita mitte tervikut vaid markeerituid või tähenduslikke osi. Terviklikkusega tegeleb fenomenoloogia. Esimene punkt selles osas on atmosfäär ja see, kuidas see vaatajat mõjutab, ehk siis ka see kuidas ta vaataja meelestab. Lichte ütleb, et "Atmosfäär on seega miski, mis ruumis inimeste ja asjade või ka inimeste ja inimeste vahele valgub." Kuna atmosfäär on tihedalt seotud ka tajuga ja sellega kuidas inimene ruumi tajub, siis on see ka väga võimas tööriist mingi tähenduse või meeleolu loomisel.
Teine oluline aspekt fenomenoloogilise analüüsi juures on kehalisus, sest kui ruumi ja atmosfääri puhul saame rääkida mingist püsivusest, atmosfääri on üsna edukalt võimalik taasluua. Siis kehalisus sõltub juba ka muudest faktoritest nagu näitleja seisund, lavaline sünergia vms (Nagu eelpool mainitud, usun et klassikalises teatris ja professionaalsel tasemel, on ka seda võimalik edukalt taasluua). Lichte toob välja et näitleja pole mitte enam ainult tegelane, ta on midagi enamat. Ta on näitleja ja karakteri süntees. Siin lähevad teatriteoreetikud arvamuste poolest lahku, sest (võin eksida aga) klassikud nagu Stanislvaski, Brooke jt välistavad näitleja olemuse karakterist. Seega jääb näitleja mina kuhugi kaugele prooviruumi ukse taha. (Ei osanud kusagilt üle kontrollida, vabandan ette kui eksin). Teised modernsemad teoreetikud aga kaasavad näitleja mina karakterisse. Tundub, et Lichte on ka modernsemate vaadetega ning vähemasti ei välista näitlejat ennast rollist. Samas tundub mulle, et Lichte vajab näitlejat rolli vaid rolli realiseerimiseks, näitleja fenomenoloogilist häält ja keha.
Kolmas oluline koht fenomenoloogias on sündmuslikkus. See aspekt hõlmab lisaks laval toimuvale ka publiku reaktsioone jms. Sündmuslikkus on äärmiselt spontaanne ning ettearvamatute tulemuste ning tagajärgedega. Lichte toob näite etendusest "Trainspotting". Oluline siinkohal on interaktsioon ning sealt-tulenev emotsioonide ülekanne vaataja ja näitleja vahel.
Lõpuks nendib Lichte et mõlemad analüüsimeetodid on ebapiisavad sest "Semiooitline analüüs küsib selle järele, millistel tingimustel tekib etenduses performatiivsetest protsessidest tähendus ja millised tähendused on konkreetselt kindlakstehtavad kui mõeldavad ja võimalikud, kuid fenomenoloogiline analüüs on suunatud just performatiivsetele protsessidele eraldi." (Lichte Lk 98). See on kaks võimalikku analüütilist vaatepunkti ühele etendusele. Üks vaatepunkt, semiootiline uurib kõike tähenduslikku laval, seda kuidas etendusest saab terviktekst. Teine, ehk fenomenoloogiline analüüs uuribki laias laastus seda mis ja kuidas sünnib etenduse ja vaataja vahel. Meetoditena on nad mõlemad etenduse analüüsiks vajalikud ning tihti ei saa ilmselt ühte teisele eelistada. Kuid nagu Lichte välja toob, peaks fenomenoloogilise analüüsi kasutamiseks ta kõigepealt välja arendama.
